Konservatiiv ja praktik. Mees, kes ei vingu.

Hermann
Torn

„Ühed kummardavad Brüsselile, teised Kremlile. Aga persega on nad kõik ühtemoodi - meie, Eesti rahva poole.” - H. Torn

Hermann Torn — fiktiivne tegelane
Arvamus

Hermanni Tornid

Leia oma lemmik torn ja jaga sõbrale!

Kõik arvamuslood →

Valimisplatvorm

Kaheksa punkti, mis panevad asjad paika

Koostatud ühel õhtul garaažis. Vähem juttu, rohkem asju tehtud.

01

Vinguvaktsiin

Riiklik vinguvaktsiin, kohustuslik ja tasuta. Eestlane on hakkamasaaja ja ellujääja, mitte kaebleja. Mina ise erandkorras ei võta — ma olen juba piisavalt autist.

02

Maksumeeter

Iga kord, kui sa eesti.ee-sse sisse logid, näed, palju sa sel aastal maksnud oled ja kuhu see läks. Mitte protsentides — eurodes. Andmejälgija näitab, kes minu andmeid vaatas. Miks ei näita keegi, kes minu raha vaatas?

03

Ei toetustele

Iga toetus sünnitab kaks ametnikku: ühe, kes raha jagab, ja teise, kes käib kontrollimas, kas esimene jagas õigesti. Toetus ei nuuma seda, kes selle saab. Toetus nuumab ametnikkonda. Ainus erand, mille ma teen, on suitsusaunatoetus.

04

Puskari ajamine on inimõigus

Iga mees võib oma puskarit ise ajada. See ei ole joomise küsimus, see on vabaduse küsimus. Minu kartulid, minu katel, minu tervis.

05

Numbrimärgid maha

Miks peab minu auto kandma riigi antud numbrit? Kas ma pean varsti ka triipkoodi otsa ette panema? Auto on minu. Number on riigi oma. Me pole siin mingid lehmad koplis.

06

Kunst peab olema vastu

Kunstnik, kes sööb riigi pihust, ei saa riigi vastu olla. Kaotame KULKA ära ja vaatame, kes veel kunsti teeb. Arvatavasti needsamad, kes praegu — ainult vihasemalt.

07

Neli tundi külasööklas

Iga saadik istub kord kuus neli tundi ühes külasööklas. Ilma nõunikuta, ilma etteregistreerimiseta. Kes tuleb, sellega räägib.

08

Üks lehekülg, kolm kuud

Iga ametlik vastus tuleb kolme kuuga, mahub ühele leheküljele ja sisaldab vähemalt ühte arvu. Kui vastust ei tule, on luba antud. Kolm lehekülge sõnu ei ole vastus, see on viisakas keeldumine.

Taust

Mees, kes on kogu elu asju ära teinud

Hermann Torn sündis 1969. aastal ühes Lõuna-Eesti alevikus. Tema enda sõnul oli elu tollal lihtne ja arusaadav: „Kui katus jooksis läbi, siis mindi katusele. Praegu tehakse enne koosolek.”

Koolis läks ta oma kirjelduse järgi keskmiselt, mida ta ei pea puuduseks. „Tark ei tähenda tarka,” ütleb ta. „Tark tähendab ainult seda, et sulle on õpetatud, mida vastata.”

Üheksakümnendad on tema sõnul „ainus aeg, kui selles riigis sai asju ära teha”. Ta ostis ja müüs kõike peale riigisaladuste. Vanametalli veoautotäite kaupa. Teksaseid, mis olid tema kinnitusel „originaalid, lihtsalt teise õmblusega”. Saksamaalt toodud autosid, millel oli iga kord ainult üks eelmine omanik ja see oli alati vanaproua.

Vahepeal oli tal kaks kioskit — üks bussijaamas, teine turu ääres — ja kolm nädalat ka banaanilett banaanidega, mis tema sõnul „tulid kuskilt lõunast, aga mitte otse”. Üks konteiner jäi Muuga sadamasse seisma ja sellest ta enam ei räägi. „Mõni tehing on nagu ilm. Sa ei vaidle sellega.”

Sellest ajast on pärit tema tähtsaim põhimõte: asi käib käest kätte, mitte paberilt paberile. „Kui kokkulepe ei pea ilma paberita, siis ei pea ta ka paberiga. Paber on ainult selleks, et hiljem tülitseda.”

2003. aastal lõppes see periood tema enda sõnul „ühel hommikul”. Kauplemisest oli saanud äri, äri vajas raamatupidajat ja raamatupidaja vajas dokumente. Ta müüs mõlemad kioskid maha ja läks Soome ehitusele, kus tuli lihtsat tööd teha. Sinna jäi ta seitsmeks aastaks.

Betoon, raketised, rasketehnika. Seda aega nimetab ta ise eluülikooliks. Selle eksam on tema sõnul lihtne: hommikul on auk, õhtul on vundament. Saa asjad tehtud.

Eestisse naastes leidis ta eest riigi, kus tema hinnangul tehakse kõik peale töö. Vormid, tähtajad, nõuded ja ametnikud, kes pole kunagi kellut käes hoidnud. „Ma läksin ühte asutusse. Küsisin lihtsat asja. Sain kolm lehekülge. Puhas mull.”

2011. aastal asutas ta erakonna Terve Mõistuse Eest. Asutamiskoosolek toimus tema enda kirjelduse järgi „kolme mehe ja pudeli taga” ning kestis nelikümmend minutit, mida ta peab tõestuseks, et asju saab kiiresti teha. Pärast oli muidugi aftekas ka. Registreerimistaotlust ei ole ta siiani esitanud, sest see „nõuaks nendega suhtlemist”.

Peakontor asub tema garaažis. Seinal ripub kolm asja: Eesti lipp, diplom „Parim Meister 1998” ja poja kingitud puugraveering kirjaga: GET SHIT DONE.

„Jutt on odav. Betoon maksab raha.”

„Ma ei luba midagi. Lubamine on juba pool pettust.”